Janno Grupis

Pean end grupis reeglina pigem aktiivseks liikmeks. Lisaks ei saa ma maha salata oma lapsesuud ja dominantsust. Kuid neid, võiks öelda et lihtsalt tavalisi omadusi, ei soovi ma praegu vaadelda. Pigem piilun sügavamale enda sisse ning sõnastaks mõned teised kahtlust äratavad käitumismustrid, mis kipuvad grupis avalduma. Lühidalt öeldes, mis võiks olla rohkem suurema pahanduse moodi (või siis mitte), on minu hinnangul vastandumine grupi seisukohtadele.

Alustaks näitega elust. Käisime Tallinna rehabilitatsioonikeskuses, kus meie grupp kohtus minu endise kursusekaaslase Eveliga. Ta tõesti valdab oma teemat ja avas meile särasilmil väga huvitava maailma. Sealjuures selgitas kirglikult, kuidas nad lõid ettevõttele kõik “visioonid ja missioonid”.

Kõik on ju ülevalt vaadates hästi, kuni kogu see “missiooni ja visiooni” värk “pekki” läheb - vallas uus võim, asutusi konsolideeritakse ja korraldatakse ringi, erasektoris piisab väiksematest muutustest - ja mitte keegi enam ei mäleta, miks seda tehti. Nagu pilve peal tehakse asju ja alla üldse ei vaadata. Natuke marieantonietlik “Kui leiba ei jätku, las siis söövad kooki!” puudutus.

Kuna grupis valitses valdav nõusolek, siis tekkis mul soov avada grupile teistsugust vaatenurka. Tegelikult ei saa öelda, et olen kindlalt opositsioonis, kuid just mõõga teise tera väljatoomine on minu jaoks oluline. Lisaks tekkis minus huvi teemat rohkem avada.

Annan seejuures endale aru, et missioon ja visioon on väga tore juhtimise tööriist, kuid kogu see roosa manna on mõeldud ikkagi töötajatele ja tarbijatele, mitte juhtidele, omanikele ega võlausaldajatele. Pean siinkohal märkima, et juhtimise tööriistad on ka Kalevala, Kalevipoeg ja Jeesuse lood.

Kuna grupis on (rõhk sõnal “on”) nii juhte kui omanikke, avan konflikti. Enda arvates ettevaatlike küsimustega. See, mis järgneb, ei ole minu jaoks enam üllatus, kuid tunnen ikkagi kerget häbi, vastandumist ja veel midagi segast. Tekib kahtlus, et ma ei tea asjast midagi, mis annab hoogu esinemiskartusele ja rambivalguse eest põgenemise soovile. Õnneks on meie väike noorte andragoogide grupp väga usaldusväärne ja tümitamiseks ei lähe.

Kogu diskusiooni võtab väga lihtsalt kokku Eveli: “Janno on ikka Janno”. Just see pani minus midagi jälle liikuma. Tegemist ei ole pelgalt pinnavirvendusega, vaid millegagi, mis on pesitsenud minus juba pikemat aega.

Kas see on soov eristuda? Silma paista? Gruppi aidata? Ego? Pakun et eks ta ole segu neist kõigist. Siiski kogu selle protsessi käivitab minu hinnangul hoopis teistsugune maailmapilt ja -tunnetus.

Üldiselt tahan endale sellistel puhkudel öelda, et hoia keel hammaste taga, kuid mida aeg edasi, seda julgemalt ma enda erinevast maailmatunnetusest tulenevaid eriarvamusi välja ütlen. Vahest on see vaid pelk valearusaam, kuid teinekord väga põhimõtteline vastasseis. Olen kogenud ka mitmeid olukordi, kus minu täiesti eksiteel tundunud seisukohad on osutunud hiljem pea ainuõigeks. Võta nüüd siis kinni, millal välja öelda ja millal mitte.

Aeg-ajalt olen selliseid mõtteid kalendri serva kirjutanud. Püüan edaspidi teha ülestähendamist tihedamini, et vähemalt oma peas asjad selgemaks mõelda ja alles siis avalikkuse ette ilmuda. Süstematiseeritud seisukohti ja mõttekäike on grupis ju lihtsam esitleda. Pole ju vaja teisi tüüdata.

06.06.2026